BLACK AND WHITE MAN IN A COLOURFUL ROOM

the brilliant dull poet
enters the room

the chamber is brimming with tension
silken girls on beanbags of rough cloth
molding each other’s bodies with skillful fingers

the brilliant dull poet
takes a folder from his bag
a resounding silence ensues

he reads:

it rains and rains
but an umbrella doesn’t help
because it is raining from below
from inside the earth
some say the earth is crying
I don’t believe that
to my mind it’s pissing
on people

the flickering flame of the candle glowing in the window
the brilliant dull poet measures up with a jaded glance
his young and lusty audience and the cozy room
where the pot smoke curls beneath the ceiling in cheerful streams
and patterns

and takes his umbrella and goes
today he must still arrive
he’s unsure
where or why

but he knows he must

not many know that

MUSTVALGE MEES VÄRVILISES TOAS

MUSTVALGE MEES VÄRVILISES TOAS

geniaalne hall luuletaja
astub tuppa

kamber on pinevust tulvil
siidised tütarlapsed karedast riidest kotttoolidel
osavate sõrmedega üksteise kehasid voolides

geniaalne hall luuletaja
võtab kotist kausta
tuppa tekkinud vaikus vakatab

ta loeb:

vihma sajab ja sajab
vihmavari ei aita aga
sest vihm sajab altpoolt
maa seest
mõned ütlevad et maa nutab
mina seda ei usu
minu arust ta kuseb
inimeste peale

aknas tärendab lauwal väreleva küünla leek
geniaalne hall luuletaja mõõdab tüdinud pilgul
oma noort ja iharat publikut ja õdusat tuba
kus kanepisuits keerab lae all lõbusaid vooge
ja mustreid

ning võtab oma vihmavarju ja läheb
ta peab täna veel jõudma
ta pole kindel
kuhu ja miks

aga ta teab et ta peab

seda ei tea just paljud