Gedicht
Jürgen Rooste
METRICS AND ETHICS
part 1a philosophical question
as eventide falls
lukewarm whisky sloshing
in a smudged glass
an old-fashioned, eight-faceted one
like a vase where the spirit
takes its true form and blooms like
an aarrrring thorny flower – a flesh-eating plant
hallelujah
metrics and ethics should together make
ethrics
something that deals with the overworldly
something that deals with the rotten core of society
and with a man and his abandoned woman and their love
which was young like a cut willow wand
and seeping still its acrid sap
hallelujah
metrics is life’s pulse its syntax
it is how the platonic cardiogram passionately
writes itself on your wrist and temples as sentences
when you touch another person’s wrists and temples
and every pulse is a copy of that very pulse
and an echo and yet again a unique rhythm
rhythm of the body rhythm of the bodies rhythm of many naked and lustful bodies
rhythm of celestial bodies and a whooshing rollercoaster of solstices
life’s constant pulsing and ticking rhythm beaten out by
carbon atoms
annual rings in tree trunks
broods of foxes between flood waters
the hardened heart of a civil servant that missed his bus
the departure of the shore swallows and the return – always the return
stubble growth repeated to the point of bluntness and a young girl’s
a mere girl’s first menstruation
the coca cola company’s seasonal advertising campaigns
stories in scandal sheets and tabloids of murder and infidelity
and the overall decaying, souring and rotting of everything
which is like an unbroken unstoppable bouncing electro beat
and even in its most hideous forms proclaims life itself
this is the true metrics
hallelujah
ethics is when I can still stay human
even when god’s throne is empty even when I have no
work no home no days off or public holidays
ethics is when a lion attacks a lamb and some infant animal’s mother
tries to save its life against overwhelming odds
rather ethics is a teaching in
where we should draw borders and lines
sometimes doing nothing
not interfering, indifference saving one’s own skin staying silent
may be horribly unethical
ethics is a mere teaching with a platonic aspiration
whose spark in every human being is of course unique
and in that case undeniably right but which nevertheless
has demanded from mankind itself to be made a legacy
in the form of culture and laws like we today have laws
even culture
it is a republic at a watershed
in the waning of former ages and worlds
hallelujah
© Translation: 2007, Eric Dickens
Publisher: Poetry International Festival, Rotterdam, 2007
Publisher: Poetry International Festival, Rotterdam, 2007
MEETRIKA JA EETIKA
MEETRIKA JA EETIKA
osa Ifilosoofiline küsimus
õdaku laskudes
leige viski loksudes
määrdunud veeklaasis
vanaaegses kaheksatahkses
nagu vaasis milles hing
võtab oma õige kuju ja õitseb nagu
õurgav okkaline lill – lihasööjataim
halleluuja
meetrika ja eetika peaksid andma kokku
eetrika
millegi mis tegeleb ülemaisega millegi mis
tegeleb ühiskonna mädapaise ja mehe ja
ta hüljatud naisega ja nende armastusega
mis oli noor nagu lõigatud pajuvits
ja immitseb veelgi oma kirbet mahla
halleluuja
meetrika on ju elu pulss ta süntaks
see kuidas platonlik kardiogramm kirglikult end
kirjutab su randmele ja meelekohtadele lauseiks
mil puudutad teise inimese randmeid ja meelekohti
ja iga pulss on tolle üheainsa pulsi koopia
ja kaja ning samas kordumatu rütm
keha rütm kehade rütm paljude paljaste ja iharate kehade rütm
taevakehade rütm ja pööripäevade tuhisev rollerkõuster
elu alati tukslev ja tikslev rütm mida ühtviisi taovad
süsiniku aatomid
aastaringid puutüvedes
rebasepesakonnad tulvavete vahel
trollist maha jääva riigiametniku panetund süda
kaldapääsukeste minek ja naasmine – alati naasmine
habemetüüka end nüriduseni kordav kasv ja noore tüdruku
tühipalja plikakese esimene kuupuhastus
kokakoolakompanii hooajatised reklaamikampaaniad
sopa- ja sõnumilehtede mõrva- ja abielurikkumislood
üldse ka kõige oleva riknemine hapnemine mädanemine
mis on nagu katkematu pidurdamatu hüplev elektrobiit
ja kuulutab ka oma jälgimais vormes elu ennast
see on tõeline meetrika
halleluuja
eetika on see et ma suudan teha inimese nägu
ka siis kui jumala troon on tühi ka siis kui mul
pole tööd pole kodu pole puhkepäevi ja riigipühi
eetika on see et lõvi murrab lamba et mõne loomalapse ema
püüab päästa ta elu ka ülekaalukalt võimsa vastase ees
õigemini on eetika muidugi õpetus sellest
kuhu me peame tõmbama piire ja jooni
õpetus sellest
et mõnikord võib mitte millegi tegemine
mitte sekkumine ükskõiksus oma naha päästmine ja vaikimine
olla kohutavalt ebaeetiline
eetika on üks tühipaljas platonliku püüdlusega õpetus
mille säfatamine igas inimolemuses on muidugi ainukordne
ja sel puhul vastuvaidlematult õige ent mis sellegipoolest
on inimkonnalt nõudnud enese pärustamist kultuuri ja
seaduste näol nagu meilgi täna on seadused
ja isegi kultuur
see on vabariik veelahkmel
endiste aegade ja maailmade hääbumises
halleluuja
© 2007, Jürgen Rooste
From: Ilusaks inimeseks
Publisher: Verb, Tallinn
From: Ilusaks inimeseks
Publisher: Verb, Tallinn
Gedichten
Gedichten van Jürgen Rooste
Close
MEETRIKA JA EETIKA
osa Ifilosoofiline küsimus
õdaku laskudes
leige viski loksudes
määrdunud veeklaasis
vanaaegses kaheksatahkses
nagu vaasis milles hing
võtab oma õige kuju ja õitseb nagu
õurgav okkaline lill – lihasööjataim
halleluuja
meetrika ja eetika peaksid andma kokku
eetrika
millegi mis tegeleb ülemaisega millegi mis
tegeleb ühiskonna mädapaise ja mehe ja
ta hüljatud naisega ja nende armastusega
mis oli noor nagu lõigatud pajuvits
ja immitseb veelgi oma kirbet mahla
halleluuja
meetrika on ju elu pulss ta süntaks
see kuidas platonlik kardiogramm kirglikult end
kirjutab su randmele ja meelekohtadele lauseiks
mil puudutad teise inimese randmeid ja meelekohti
ja iga pulss on tolle üheainsa pulsi koopia
ja kaja ning samas kordumatu rütm
keha rütm kehade rütm paljude paljaste ja iharate kehade rütm
taevakehade rütm ja pööripäevade tuhisev rollerkõuster
elu alati tukslev ja tikslev rütm mida ühtviisi taovad
süsiniku aatomid
aastaringid puutüvedes
rebasepesakonnad tulvavete vahel
trollist maha jääva riigiametniku panetund süda
kaldapääsukeste minek ja naasmine – alati naasmine
habemetüüka end nüriduseni kordav kasv ja noore tüdruku
tühipalja plikakese esimene kuupuhastus
kokakoolakompanii hooajatised reklaamikampaaniad
sopa- ja sõnumilehtede mõrva- ja abielurikkumislood
üldse ka kõige oleva riknemine hapnemine mädanemine
mis on nagu katkematu pidurdamatu hüplev elektrobiit
ja kuulutab ka oma jälgimais vormes elu ennast
see on tõeline meetrika
halleluuja
eetika on see et ma suudan teha inimese nägu
ka siis kui jumala troon on tühi ka siis kui mul
pole tööd pole kodu pole puhkepäevi ja riigipühi
eetika on see et lõvi murrab lamba et mõne loomalapse ema
püüab päästa ta elu ka ülekaalukalt võimsa vastase ees
õigemini on eetika muidugi õpetus sellest
kuhu me peame tõmbama piire ja jooni
õpetus sellest
et mõnikord võib mitte millegi tegemine
mitte sekkumine ükskõiksus oma naha päästmine ja vaikimine
olla kohutavalt ebaeetiline
eetika on üks tühipaljas platonliku püüdlusega õpetus
mille säfatamine igas inimolemuses on muidugi ainukordne
ja sel puhul vastuvaidlematult õige ent mis sellegipoolest
on inimkonnalt nõudnud enese pärustamist kultuuri ja
seaduste näol nagu meilgi täna on seadused
ja isegi kultuur
see on vabariik veelahkmel
endiste aegade ja maailmade hääbumises
halleluuja
From: Ilusaks inimeseks
METRICS AND ETHICS
part 1a philosophical question
as eventide falls
lukewarm whisky sloshing
in a smudged glass
an old-fashioned, eight-faceted one
like a vase where the spirit
takes its true form and blooms like
an aarrrring thorny flower – a flesh-eating plant
hallelujah
metrics and ethics should together make
ethrics
something that deals with the overworldly
something that deals with the rotten core of society
and with a man and his abandoned woman and their love
which was young like a cut willow wand
and seeping still its acrid sap
hallelujah
metrics is life’s pulse its syntax
it is how the platonic cardiogram passionately
writes itself on your wrist and temples as sentences
when you touch another person’s wrists and temples
and every pulse is a copy of that very pulse
and an echo and yet again a unique rhythm
rhythm of the body rhythm of the bodies rhythm of many naked and lustful bodies
rhythm of celestial bodies and a whooshing rollercoaster of solstices
life’s constant pulsing and ticking rhythm beaten out by
carbon atoms
annual rings in tree trunks
broods of foxes between flood waters
the hardened heart of a civil servant that missed his bus
the departure of the shore swallows and the return – always the return
stubble growth repeated to the point of bluntness and a young girl’s
a mere girl’s first menstruation
the coca cola company’s seasonal advertising campaigns
stories in scandal sheets and tabloids of murder and infidelity
and the overall decaying, souring and rotting of everything
which is like an unbroken unstoppable bouncing electro beat
and even in its most hideous forms proclaims life itself
this is the true metrics
hallelujah
ethics is when I can still stay human
even when god’s throne is empty even when I have no
work no home no days off or public holidays
ethics is when a lion attacks a lamb and some infant animal’s mother
tries to save its life against overwhelming odds
rather ethics is a teaching in
where we should draw borders and lines
sometimes doing nothing
not interfering, indifference saving one’s own skin staying silent
may be horribly unethical
ethics is a mere teaching with a platonic aspiration
whose spark in every human being is of course unique
and in that case undeniably right but which nevertheless
has demanded from mankind itself to be made a legacy
in the form of culture and laws like we today have laws
even culture
it is a republic at a watershed
in the waning of former ages and worlds
hallelujah
© 2007, Eric Dickens
Publisher: 2007, Poetry International Festival, Rotterdam
Publisher: 2007, Poetry International Festival, Rotterdam
Sponsors
Partners
LantarenVenster – Verhalenhuis Belvédère